1. OSA
Pagulased: õiguslik regulatsioon
Ukrainas käimasoleva sõja valguses, millega seoses saabus Eestisse suur hulk põgenikke, on aktuaalseks muutunud järgmised küsimused: kes on pagulane ja mida tähendab rahvusvahelise kaitse taotlemine, milline on pagulaste taotlus. ajutine kaitse, mida tähendab pagulasseisund ja täiendava kaitse staatus jne. Edasi.
Et neis küsimustes vähemalt mõningast selgust tuua, antakse artiklis lühiülevaade välismaalaste rahvusvahelise kaitse kujunemisest ja arengust ning arengust.
Pagulane on vana käitumisviis
Pagulane – oma kodukohast lahkumine – on juba ammu olemasolev tegutsemisviis inimest ja tema lähedasi ähvardava olulise ohu korral. Varem juhtus see pigem ühe riigi ja ühe rahva piires. Samas võisid lendamise põhjused olla väga erinevad, olgu selleks siis tahtmatu kuriteo toimepanemine või valitsejaga konflikti sattumine.
Omariikluse arenedes ja (sõjaliste) konfliktide süvenedes muutusid pagulased võõrastele maadele üha rahvusvahelisemaks. Prantsusmaad võib pidada omamoodi teerajajaks Suure Prantsuse revolutsiooni ajal, mil need inimesed, kes ei tahtnud giljotiini alla sattuda, omades majanduslikke võimalusi, põgenesid Prantsusmaalt naaberriikidesse.
Esimesel ja teisel maailmasõjal oli oluline mõju pagulastega seotud protsesside arengule.
Euroopa Liidu määrus
Seoses varjupaigaõiguse arendamisega Euroopa Liidu (EL) õiguses, kehtestas 1993. aastal jõustunud Maastrichti leping varjupaigaküsimuste institutsionaalse raamistiku Euroopa Liidu tasandil. Bula juhtroll määrati Euroopa Liidu Nõukogule, kes pidi kaasama Euroopa Komisjoni ja teavitama oma tegevusest Euroopa Parlamenti. Euroopa Kohtul puudus varjupaigaküsimustes pädevus.
Amsterdami leping, mis jõustus 1999. aastal , andis ELi institutsioonidele volitused varjupaigaalaste õigusaktide väljatöötamiseks, sätestades viieaastase üleminekuperioodi, mille jooksul Euroopa Komisjonil ja ELi liikmesriikidel oli ühine õigus. algatusel ja Euroopa Nõukogu pidi pärast parlamendiga konsulteerimist otsused vastu võtma ühehäälselt. Euroopa Kohtule on antud pädevus teatud varjupaigaasjades õigusemõistmiseks. Pärast viieaastast üleminekuperioodi võiks Euroopa Nõukogu asuda varjupaigaküsimustes otsuseid vastu võtma kvalifitseeritud häälteenamusega.
Aastatel 1999–2004 kehtestas Euroopa Liit kriteeriumid ja mehhanismid ELi liikmesriigi määramiseks varjupaigataotluste läbivaatamise eest vastutajaks ning kehtestas ühtsed miinimumstandardid, mida ELi liikmesriigid peavad varjupaigataotlejate vastuvõtmisel järgima.
2009. aastal jõustunud Lissaboni leping nägi ette pagulastega seotud ühtse õigussüsteemi väljatöötamise eesmärgiga kehtestada ühtne varjupaigastaatus, ühtne täiendava kaitse staatus, ühine ajutise kaitse süsteem jne. ELi liikmesriikides. Alates Lissaboni lepingu jõustumisest on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 80 teises peatükis „Piirikontrolli-, varjupaiga- ja immigratsioonipoliitika” sätestatud:
„Käesolevas peatükis toodud liidu poliitika kavandamisel ja elluviimisel juhindutakse solidaarsuse ja vastutustunde põhimõtetest ning rahalise koormuse õiglase jaotamise põhimõttest EL-i liikmesriikide vahel õiglase jaotuse põhimõtetest. rahalist koormust liikmesriikide vahel. vajaduse korral asjakohaseid meetmeid nende põhimõtete rakendamiseks."
2012. ja 2013. aastal jõustus rida Euroopa Liidu õigusakte, mis reguleerivad rändepoliitikaga seotud küsimusi. Näiteks:
– Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95/EÜ nõuete kohta, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama rahvusvahelise kaitse saamiseks, ning pagulase või täiendava kaitse saamise tingimustele vastavate isikute ühtse staatuse nõuete kohta, ja pakutava kaitse sisu;
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 603/2013 sõrmejälgede võrdlemise süsteemi Eurodac loomise kohta;
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid EL-i liikmesriigi määramiseks, kes vastutab kolmandate riikide kodanike poolt teises EL-i liikmesriigis esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise eest. kodakondsuseta riigid või isikud;
– Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/33/EL rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtmise nõuete kehtestamise kohta;
– Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse staatuse andmise ja äravõtmise menetluse üldnõuete kohta.
Seega reguleerib välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise küsimusi suures osas Euroopa Liidu õigus ning alates 01.07.2006 Eesti Vabariigis kehtiv välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus tugineb suures osas Eesti Vabariigi seadusele. Euroopa Liit.
Eesti seadus
19. veebruaril 1997. a otsustas Eesti Vabariigi Riigikogu ühineda ÜRO pagulasseisundi konventsiooni ja selle 31. jaanuari 1967. aasta protokolliga ning seega on konventsioon ja lisaprotokoll Eesti õiguse artiklid. Eesti õigusruum Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus jõustus 2006. aastal. Seoses Eesti kuulumisega Euroopa Liitu kehtib pagulaste ja rahvusvahelise kaitse küsimustes vahetult EL õigusruum ning Eesti Vabariik on kohustatud oma õigussüsteemi üle võtma EL direktiivid. sama ala kohta.